TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendõppe osakond
Merili Rikk
DIABEET JA LASTEDIABEET
Referaat
Juhendaja: Jane Rätsep
Pärnu 2011
SISUKORD
SISSEJUHATUS
1. DIABEEDI ISELOOMUSTUS
2. DIABEEDI VORMID
2.1
Diabeedi 1. tüüp
2.2
Diabeedi 2. tüüp
2.3
Diabeedi diagnoosimine ja
kontroll
3. DIABEEDIGA KAASUVAD HAIGUSED JA TÜSISTUSED
3.1
Silmakahjustus ehk diabeetiline
retinopaatia
3.2
Neerukahjustus ehk diabeetiline
nefropaatia
3.3
Närvikahjustus ehk diabeetiline
neuropaatia
3.4
Südame-veresoonkonna haigused
4. DIABEEDI RAVI LASTEL
4.1
Diabeediga kohanemine
4.2
Veresuhkru tasakaal
4.3
Dieetravi ja insuliinasendusrav
4.4
Diabeedi ravi erinevates
olukordades
KOKKUVÕTE
KASUTATUD ALLIKAD
SISSEJUHATUS
Diabeet on maailmas muutunud igapäevaseks probleemiks.
Hinnanguliselt põeb 246 miljonit täiskasvanut suhkruhaigust ehk diabeeti. 1.
tüübi diabeedihaigete arv kasvab kolm protsenti aastas. Samas on 2. tüüpi
diabeet nii levinud, et mõnedes kogukondades kannatab selle all üle poole 35
aastastest täiskasvanutest. Igal aastal avastatakse diabeet seitsmel miljonil
inimesel (Brewer 2009). Maailmas elab kokku umbes 440 000 I-tüübi diabeediga
last ja noort, kellest 20% Euroopas. Igal aastal haigestub I-tüübi diabeeti ca
70 000 kuni 15.aasta vanust last ehk 200 last päevas. Eestis on diabeeti
põdevaid lapsi ligi 1000 (eldü 2011).
Need faktid on jahmatama panevad. Kuigi diabeet on
maailmas väga levinud, ei tea inimesed sellest kuigi palju. Diabeeti suhtutakse
väga tihti eelarvamusega, eriti kui teadmised selle kohta puuduvad.
Olles ise diabeetik, soovib antud töö autor diabeedi
olemust veidi lahti seletada, et inimesed mõistaksid diabeedi olemasolu, ja kui
lähedal see meile tegelikult olla võib. Diabeeti ei tohiks suhtuda, kui
millessegi hirmsasse, kuid sellest ei tohiks ka lihtsalt mööda vaadata.
1 DIABEEDI
ISELOOMUSTUS
Suhkruhaigus ehk diabeet on inimese kehas seisund, kus organism ei tule
toime glükoosi tootmise reguleerimisega (Brewer 2009). Laste diabeet on
tingitud insuliini puudusest (E. Kelk, P.
Ross 2000).
Glükoos on
suhkru vorm, mis tekib seedimise ajal, süsivesikuid sisaldava toidu lagunemisel.
Süsivesikud ongi peamine seos diabeediga. Glükoos on organismile väga vajalik,
seda põletatakse rakkudes energia tootmiseks. Glükoosi liiga madal tase veres
ei lase ajul korralikult töötada, inimene võib kaotada teadvuse. Terve organism
reguleerib väga täpselt glükoosi ehk suhkru taset veres. Tervisele ohutu suhkru
kogus veres on 3,9-5,6 mmol/l ehk millimooli liitri kohta (Brewer 2009).
Lastele on ohutu suhkru kogus veres enne sööki 4-6 mmol/l ja peale sööki alla
10 mmol/l. Täiskasvanute normaalsed suhkruväärtused erinevad laste omadest,
sest lapsed on kasvult ja kaalult väiksemad, seetõttu võivad nad liiga madala
veresuhkruväärtuse korral sattuda haiglaravile (E. Kelk, P. Ross 2000).
Insuliin on aine, mida keha kasutab veresuhkru tasakaalus hoidmiseks. Kuna lapsed
põevad üldjuhul esimese tüübi diabeeti, siis on ainsaks ravivõimaluseks
insuliini süstimine. Seda süstitakse naha alla, sest suukaudsel manustamisel
pole insuliinil toimet, see lõhustub maos (Täht 2002). Insuliini vähene kogus
organismis, või selle täielik puudumine, ongi üks diabeedile kõige
iseloomulikumaid tunnuseid (Brewer 2009).
Ainus insuliinivaru inimese kehas, tuleb pankreasest ehk
kõhunäärmest. Esimese diabeeditüübi puhul insuliini enam ei toodeta, teise
diabeeditüübi puhul ei tooda pankreas insuliini piisavalt (ibid).
On veel teisigi hormoone, mis mõjutavad veresuhkru taset. Näiteks stressi puhul tõstavad
stressihormoonid kiirelt veresuhkrut, samuti adrenaliin. Selline on looduse
viis anda inimesele kiiresti energiat. Seetõttu on nendel diabeetikutel raskem
oma veresuhkrut kontrollida, kes on väga emotsionaalsed või füüsiliselt palju
pingutavad (ibid).
2 DIABEEDI VORMID
Laste diabeet on tavaliselt 1. tüüpi diabeet. Teisi diabeedivorme esineb
lastel harva. Siiski on diabeedil mitu erinevat tüüpi (E. Kelk, P. Ross 2000).
Nendest kaks põhitüüpi on 1. tüüp ja 2. tüüp. 1.
tüübi iseloomuks ja tekkepõhjuseks on pankrease beetarakkude täielik hävimine
ja selletõttu insuliini tootmise täielik lõppemine. 2. tüübi diabeedil
toodetakse küll insuliini, kuid seda pole piisavas koguses. 2. tüüpi diabeet on
tavaliselt seotud kõrge kehakaaluga. Lisaks neile kahele tüübile, tuntakse veel
rasedusaegset diabeeti ja noorte diabeeti (Brewer 2009).
Rasedusaegne ehk gestatsioonidiabeet on ainuke diabeeditüüp, mis ei ole püsiv. See
tekib naistel enamasti 28ndal rasedusnädalal ning kaob pärast sünnitust. Seda
tüüpi saab ravida insuliiniga või tervisliku toitumise ja aktiivse liikumisega
(ibid).
Noorte diabeet ehk MODY tekib noortel küpsusikka jõudmisel. See sarnaneb 2. tüübi
diabeediga ning esineb ühel juhul kümnest diabeedijuhtumist. Insuliini
ebapiisav kogus viib veresuhkru krooniliselt kõrgeks. Ravi on sama, mis 2.
tüübi diabeedi puhul (ibid).
2.1 Diabeedi 1. tüüp
1. tüübi diabeet võib tekkida siis, kui pankreas ei ole võimeline üldse
insuliini tootma. Seda nimetatakse insuliinisõltuvaks tüübiks, sest raviks on
ainult insuliinravi. Sellist tüüpi haigetele on iseloomulik järsk
haigustunnuste muutumine. Veresuhkur kõigub ka ravi ajal väga suurtes piirides
(I. Kalits, J. Kelk 1982).
1. tüüpi diabeeti nimetatakse autoimmuunseks haiguseks. See tüüp
diagnoositakse tavaliselt alla 40 aastastel inimestel, enamasti 10-15 aastastel
ja väiksematel lastel, kuid vahel ka väga kõhnadel täiskasvanutel. 1. tüübi
diabeedi tekkepõhjuseid ei ole veel teaduslikult kindlaks määratud. Neid
põhjuseid oletatakse (Brewer 2009).
Pärilikkus võib olla üheks põhjuseks. Diabeeti esineb põlvkonniti, seetõttu
arvatakse, et teatud geenid on sellega seotud. 1-2 protsenti on tõenäosus
diabeeti jääda nendel kelle ema on diabeetik (ibid).
Arvatakse, et üheks haiguse vallandajaks on viirusnakkused, sest 1. tüübi diabeeti diagnoositakse talvel kaks korda rohkem kui
suvel. Talvel on külma tõrjumiseks kehal vaja rohkem insuliini, et toota
energiat (Brewer 2009).
Viimasel ajal nähakse seost 1. tüübi diabeedi väljakujunemisel ja lapse varajasel kokkupuutel lehmapiimaga. Kuna inimese insuliin on ülesehituselt sarnane lehma insuliiniga, on
võimalik, et organism hakkab tootma antikehi lehma insuliini vastu, mida leidub
imikutoidus, samal ajal hävineb ka enda insuliin. See aga pole veel uuringutes
tõestatud (ibid).
Võib minna mitu aastat enne kui ilmnevad haiguse sümptoomid. Alles siis,
kui pankreas ei suuda enam küllaldaselt insuliini eritada, kujuneb välja diabeedile
iseloomulik haiguspilt:
·
janu;
·
esineb nõrkus, väsimus;
·
sage ja rohke urineerimine;
·
kehakaalu langus;
·
naha sügelemine.
Nii täiskasvanutel, kui lastel on samad sümptomid. Suurem osa inimesi,
kes on haigestunud 1. tüüpi diabeeti, elasid enne haiguse väljakujunemist
tervet ja aktiivset elu ning ei teinud midagi valesti (Täht 2002).
Rohke urineerimine on põhiline sümptom, sõna „diabeet“ tähendabki ülemäärast urineerimist.
See tekib sellepärast, et üleliigne glükoos läheb verest läbi neerude uriini.
Sellega kaasatakse organismist ka vett, uriini kogus võib suureneda kuni viis
korda (Brewer 2009).
Nõrkus tekib
sellepärast, et organism pole võimeline glükoosi omastama, ja seetõttu ei ole
ka energiat ning inimene muutub nõrgaks ja loiuks (ibid).
Suurenenud janu ja ülemäärane joomine on sama tähtsad sümptomid 1. tüübi diabeedi
tekkes. Kuna urineerimine on sagenenud, vaevleb keha veepuuduses (ibid).
Kaalulangus toimub väga kiiresti. Selleni viib uriini kaudu kehast väljuv suhkur, mis
võib päevas olla kuni 1 kg. Kalorites teeb see kuni 4000 kilokalorit (ibid).
Sümptomiteks võivad veel olla suurenenud isu, nägemise hägusus, erinevad
põletikud (põiepõletik, soor). Need sümptomid võivad
kaduda, kui suhkru tase veres normaliseerub (Brewer 2009).
Kui 1. tüüpi diabeeti ei ravita, võib veresuhkur tõusta kriitilise
piirini ning võib tekkida ketoatsidoos. See on toksiliste ainete
kogunemine organismis. Selline seisund võib lõppeda koomaga (ibid).
2.2 Diabeedi 2. tüüp
2. tüübi diabeedi puhul on insuliin veel kehas olemas. Seda toodab
pankreas jätkuvalt, kuid selle kogus pole piisav. Põhiliseks põhjuseks 2. tüübi
diabeedi tekkel, on rasvumine. Enamasti haigestuvad diabeeti ülekaalulised, üle
40 aasta vanused inimesed, kuid vahel võib see tekkida ka varemas eas (Brewer
2009). 2. tüüpi diabeet on insuliinist sõltumatu tüüp (I. Kalits, J. Kelk
1982).
Ülekaal ja kehakuju on suurim põhjus, miks 2. tüüpi diabeet tekib. Arvatakse, et kaalu normis
hoidmisega ja tervisliku toitumisega suudaks inimesed vähendada 2. tüübi diabeedi
teket kuni 85 protsendi võrra (ibid).
Geenid ja isegi etniline taust on väidetavalt seotud 2. tüübi diabeedi tekkimisega. Inimesed, kes elavad
näiteks Aafrikas või Lõuna-Aasias, haigestuvad palju sagedamini, kui Kaukaasia
päritolu inimesed. Identsete kaksikute puhul, on aga tõenäosus 90 protsenti
(ibid).
Füüsiliselt mitte aktiivsetel inimestel on viis korda suurem risk
haigestuda 2. tüübi diabeeti. Seetõttu on füüsilisel aktiivsusel samuti väga
suur roll 2. tüübi diabeeti haigestumisel (ibid).
Madala sünnikaaluga lastel, alla 2,5 kg, on viis korda suurem tõenäosus haigestuda 2. tüübi
diabeeti oma 65. eluaastaks, kui neil kelle sünnikaal ületab 4,3 kg (ibid).
Ka mõned retseptiravimid võivad endaga kaasa tuua 2. tüüpi diabeedi, kui neid liigselt tarvitada
(ibid).
Kilpnäärme ületalitlus ehk hormonaaltalitluse häire võib
suurendada 2. tüüpi diabeeti haigestumist (Brewer 2009).
Sümptomid kujunevad 2.tüüpi diabeedil palju aeglasemalt kui 1. tüüpi diabeedil.
Samuti ei ole need nii spetsiifilised ja tõsised, kui 1. tüübi puhul. 2. tüüpi
diabeedi puhul võib inimene tunda end väsinuna, ja öösiti võib sageneda
urineerimisvajadus. Mõnel inimesel ei ole need sümptomid üldsegi märgatavad,
sellisel juhul leitakse 2. tüüpi diabeedi olemasolu ainult tavalisel arstlikul läbivaatusel
(Brewer 2009).
Insuliini resistentsus 2. tüübi diabeetikutel tähendab insuliini retseptorite arvu vähenemist,
insuliin ei suuda end allesjäänud retseptoritega siduda (ibid).
Kuigi haigus ise on mõlema tüübi puhul sarnane, võib siiski neid kahte
põhitüüpi võrrelda. Erinevused on vanuses, millal diabeet tekib, ravis,
tekkepõhjustes jne (vt tabel 1).
Tabel 1. Diabeedi kahe põhitüübi võrdlus (I. Kalits, J.Kelk 1982)
INSULIINIST SÕLTUV
SUHKRUTÕBI
|
INSULIINIST SÕLTUMATU
SUHKRUTÕBI
|
·
Noor eluiga, tavaliselt
alla 30 eluaasta, lapsed
·
Võrdne esinemine naistel
ja meestel
·
Kõhn kehaehitus
·
Eelsoodumus madalaks
vererõhuks
·
Insuliini tootmise
lõppemine
·
Insuliinitundlikkus hea,
reageerib insuliinile hästi
·
Eelsoodumus
hüpoglükeemiaks
·
Põhiravi- insuliin
|
·
Vanem eluiga, üle 45
eluaasta
·
Sagedam esinemine naistel
·
Ülekaal, sageli rasvumine
·
Eelsoodumus kõrgeks
vererõhuks
·
Insuliini toime
nõrgenemine
·
Insuliinitundlikkus halb,
reageerib insuliinile loiult
·
Vähene soodumus
hüpoglükeemiaks
·
Raviks tabletid, dieet,
elustiili muutused insuliini kasutatakse harva.
|
2.3 Diabeedi diagnoosimine
ja kontroll
Laste puhul on arstidel väga kerge diabeeti diagnoosida, kui veresuhkur
ületab 11 mmol/l (E. Kelk, P. Ross 2000). Et lõpliku diagnoosi panna, teeb arst
mitmeid lisaanalüüse:
·
Uriinianalüüs, mis näitab
glükoosi olemasolu uriinis.
·
Veresuhkru analüüs, milleks ei
pea olema eelnevalt söömata.
·
Veresuhkru analüüs tühja kõhuga.
·
Glükoositaluvustest (Brewer
2009).
Kui diagnoos on paika pandud, võetakse äsja haigestunud laps
haiglaravile. Sissejuhatav ravi kestab küll lühikest aega, vahel vaid nädal,
kuid algab siiski vaid ambulatoorselt (E. Kelk, P. Ross 2000).
Veresuhkru kontrollimine on diabeetikule igapäevane tegevus. See on ainus viis, kuidas diabeetik
saab oma veresuhkru taset iseseisvalt, või lapse puhul vanema abiga, kontrolli
all hoida. Selleks on vajalik glükomeeter ehk veresuhkrumõõtja.
Glükomeetrisse sisestatakse testiriba, millele lisatakse sõrme otsast võetud
imepisike kogus verd. Glükomeeter loeb välja suhkru taseme veres (Brewer 2009).
3 DIABEEDIGA
KAASUVAD HAIGUSED JA TÜSISTUSED
Kui diabeet on pidevalt kontrolli alt väljas, võivad aja jooksul tekkida
tüsistused. Need halvendavad diabeetikute elukvaliteeti ning võivad eluiga
lühendada. Diabeeditüsistused ohustavad kõige sagedamini aju, silmi, südant,
neerusid, suguorganeid, jalgu. Ohud on samad nii laste kui täiskasvanute jaoks
(E. Kelk, P. Ross 2000).
3.1. Silmakahjustus ehk
diabeetiline retinopaatia
Kui veresuhkur on aastaid kõrgel tasemel, hakkb see kahjustama veresooni.
Nii ka väikeseid veresooni silmapõhja võrkkestas. Nägemine hakkab nõrgenema ja
võib lõppeda pimedaks jäämisega (Brewer 2009).
Teine silmakahjustuse tüüp, mis samuti diabeetikuid ohustab, on silmade
liikumist kontrollivate närvide kahjustus. See vähendab silmade liikuvust (ibid).
3.2 Neerukahjustus ehk
diabeetiline nefropaatia
Halvasti kontrollitud diabeet võib kahjustada ka neerudes asetsevaid
veresooni. Haiguse süvenedes muutuvad neerud põletikulisteks ning hakkavad
valku uriini levitama. Kui neerud enam ei tööta, on vaja kunstlikku vere
filtreerimist ehk dialüüsi. Et neerukahjustusi varakult avastada, tuleb
sagedasti kontrollida valgu esinemist uriinis (ibid).
3.3 Närvikahjustus ehk
diabeetiline neuropaatia
Neuropaatia puhul ei suuda närvid enam korralikult signaale edastada.
Sümptomiteks võivad olla kõrvetus- ja torkamistunne, kahanenud vibratsiooni-,
valu- ja temperatuuritundlikkus, eriti jalgades. Neuropaatia on tavaliselt
püsiv, kuigi on võimalik sümptomeid ravida. Kuna neuropaatia kahjustab ka
jalanärve, väivad jalad muutuda kahvatuks ja külmaks. Haavad jalgadel paranevad
tavaliselt väga aeglaselt. Kuna jalgade tundlikkus on vähenenud, võivad kergemad
vigastused ja villid jääda märkamatuks. Jalahaavandid on üks peamisi põhjusi,
miks diabeetikud satuvad haiglasse. Et seda vältida, tuleks suurt tähelepanu
pöörata jalgade hügieenile (ibid).
3.4 Südame-veresoonkonna
haigused
Halvasti kontrollitud veresuhkur põhjustab veresoonte lupjumist, koos
liigse kolesterooli ja kahjuliku rasvaga veres, annab see diabeetikule kuni 6
korda suurema riski haigestuda südameisheemiatõppe (Brewer 2009).
Kui verevarustus on ebapiisav, võivad ajurakud hävida või kahjustuda hapnikupuuduse
tõttu. Seda nimetatakse insuldiks
(ibid).
Kui rasv ladestub veresoone seinale ja selle pind muutub karedaks või
rebeneb, tekib tromb. Tromb omakorda võib põhjustada infarkti (ibid).
Kui süda saab pikema aja jooksul vähem verd, nõrgeneb tema võime verd
kehasse pumbata. Seda nimetatakse südamepuudulikkuseks (ibid).
4 DIABEEDI
RAVI LASTEL
Diabeediravi eesmärk on, et laps ja tema perekond saaksid vajalikud
oskused ja teadmised, et elada ilma tarbetute piiranguteta iseseisvat elu. Laste
diabeedi puhul on oluline alustada sissejuhatavast ravist. Vanematele
selgitatakse diabeedi olemust, ravialuseid, pakutakse emotsionaalset tuge (E.
Kelk, P. Ross 2000).
4.1 Diabeediga kohanemine
Peale lapse haigestumist on perekond tavaliselt šokis. Tavaliselt süüdistatakse
ennast ja otsitakse vigu oma käitumises, et leida põhjust lapse haigestumisele.
Järgneb kohanemisetapp, mille käigus ei pruugi kõik veresuhkrunäidud olla
soovitud tasemel. Tihti panevad vanemad lapsele piiranguid, mis puudutavad
toitumist, liikumist ja maailmaga suhtlemist. See on aga täiesti vale, sellist
käitumist saab ennetada, rääkides arstidega ja endale selgeks tehes, mille
pärast tasub diabeedi puhul muretseda, ja mis on lihtsalt müüt (ibid).
Algul on vanematele raske ka võtta endale täielik vastutus diabeedi ravi
eest. Mida väiksem on laps, seda suurem osa on vanemal diabeedi ravis. Hiljem
hakkab laps järk- järgult ise diabeedi ravimisega tegelema- suhkru mõõtmine,
süstimine, söömine (ibid).
4.2 Veresuhkru tasakaal
Alguses võiks lastel soovitav veresuhkur olla enne sööki 4-6 mmol/l ja
peale sööki alla 10 mmol/l. Aja jooksul õpivad vanemad, milline on lapsele
sobilik suhkruväärtus enne magama minekut ja milline see peaks olema hommikul
tõustes. Pidevalt soovitud tasemel ei ole võimalik suhkrut hoida ka siis, kui
toit ja süstimine on tasakaalus, sest suhkur ja insuliin ei imendu verre alati
ühtmoodi. Soovitav on, et vähemalt 75% näitudest püsivad vajalikul tasemel
(ibid).
4.3 Dieetravi ja insuliinasendusravi
Parim viis leida haigestunud lapsele õige toiduvalik, on kogu perekonna
seniste toitumisharjumuste põhjal kokku panna individuaalne söömisplaan. Tuleks
arvestada dieedireegleid ja kaasata kogu perekond söömisharjumuste muutmisesse.
Tähelepanu tuleb pöörata last ümbritsevatele muutustele, nagu kooli minek, ära
jäänud tunnid, lasteaeda minek. Sel juhul tuleks eriti hoolikalt kontrollida
veresuhkru taset (E. Kelk, P. Ross 2000).
Insuliinasendusravi on oma kehast puuduva insuliini asendamine kunstinsuliiniga süstimise
teel. Insuliini manustatakse naha alla (Brewer 2009). Laste puhul on õige aeg
ennast ise süstima hakata individuaalne. Tüdrukud alustavad enda süstimisega
7-9 aastaselt, poisid veidi hiljem. Oluline on, et süstimise koht nahal
pidevalt vahetuks, ja süstimise kohal naha all oleks piisavalt rasvkudet.
Lastele soovitatavad süstekohad on reied, tuharad ja käsivarred. Kõhupiirkonda
ei soovitata süstida alla 10 aastastel lastel, sest nahaalune kude on veel
õhuke (E. Kelk, P. Ross 2000).
Tänapäeval on süstevahendid välja töötatud nii, et diabeetikule oleks
süstimine võimalikult mugav ja valutu. Väga levinud süstevahend on
pliiatsitaoline insuliiniseade, mis koosneb ampullist, vaakumpumbast ja nõelast. Keerates süstla otsa, on kerge määrata süstimiseks vajalik doos
(Brewer 2009).
Süstimine on ebameeldiv nii täiskasvanule kui lapsele, kuid diabeetikud
harjuvad sellega. Laste puhul võib süstimise asemel kasutada ka insuliinipumpa.
Pump on kaardipaki suurune ja seda kantakse vööl, taskus, püksirihma küljes.
Naha alla sisestatakse nõel mis on ühendatud kateedriga ja see omakorda
pumbaga. Selle kaudu annab pump pidevalt ühtlase nirena insuliini vastavalt
määratud doosile ja kaob vajadus pidevalt süstevahendiga süstimiseks. Lastele
on see väga mugav ja valutu (Brewer 2009).
On veel uusi insuliini manustamis võimalusi nagu ninapihustid, plaastrid,
kuid need on alles katsetamisel (ibid).
On olemas nelja erinevat insuliinitüüpi, milledest arst määrab haigele
sobiva. Nende erinevus seisneb mõjuma hakkamise kiiruses ja toimeajas. Tabelis
2. on ära toodud erinevad insuliinitüübid koos iseloomustusega (ibid).
Tabel 2. Erinevad insuliinitüübid 1. tüüpi diabeedi raviks (ibid)
Insuliinitüüp
|
Mõjumise algus
|
Tipptoime
|
Toimeaja pikkus
|
Kiire toimega insuliin
|
15 minutit pärast süstimist
|
45-90 minuti pärast
|
3-4 tundi
|
Lühitoimega insuliin
|
30-60 minutit pärast süstimist
|
2-4 tunni pärast
|
8 tundi
|
Keskmise toimega insuliin
|
1-2 tundi pärast süstimist
|
4-12 tunni vahel pärast süstimist
|
16-35 tundi
|
Pikatoimeline insuliin
|
1,5 tundi pärast süstimist
|
Ilma tugevalt mõjutava tipptoimeta
|
24 tundi
|
4.4 Lapse diabeedi ravi
erinevates olukordades
Lapse diabeediravi ei saa täielikult samastada täiskasvanu diabeedi
raviga, sest lapse organism ja keha muutub kasvamise käigus. Samuti muutub
lapse sõltuvus täiskasvanust ajapikku (E. Kelk, P. Ross 2000).
Vastsündinud lapse diabeedi ravi eeldab lahjendatud insuliini süstimist enne imetamist
6 korda päevas, või insuliinipumpa (ibid).
Väikelaste raviks on samuti väikesed insuliinikogused, mille toimeaeg on lühike.
Mitu süstekorda päevas, või insuliinipump seob vanemaid väga tihedalt lapse
raviga (E. Kelk, P. Ross 2000).
Lasteaed ja kool on suureks muutuseks nii lapse kui vanemate jaoks. Ka õpetajad peavad
selgeks õppima nii lapse ravimise võtted kui veresuhkru mõõtmise. Samuti tuleb
õpetajatele selgitada lapse toitumisvajadusi, ning kuidas vajadusel lapsele abi
anda. Õpetajatel on väga suur vastutus lapse tervise üle. Õpetaja peab jälgima
ja märkama lapse käitumist, et ennetada võimalikke ohte. Samuti võib tekkida
vajadus õppetegevusi muuta, kui laps ei ole hetkel suuteline kaasa tegema või
vajab aega enda kogumiseks (ibid).
Üleminek täiskasvanuravile toimub tavaliselt 16- aastaselt. See sõltub olukorrast ja inimesest
endast. Täiskasvanuks saamisega tekib motivatsioon diabeedi kontrolli all
hoidmiseks ja hea tervisliku seisundi saavutamiseks. Samuti annab see noorukile
rohkem vabadust kui ta saab ise enda eest hoolitseda (ibid).
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtteks võib öelda, et diabeet ei ole mitte üliraske ravimatu
haigus, vaid eluviis. Ka lapsi peaks
õpetama tervislikult elama.
Tervislikud eluviisid on pika ja kvaliteetse elu aluseks. Nii ka
diabeetikutel. Väga suur osa diabeedi ennetamisel on tervislikul toitumisel.
Kui toituda õigesti, on risk diabeeti haigestuda palju väiksem, kui
ebatervislikult toituval inimesel. Väga tähtis on ka piisav liikumine.
Diabeetikutele endile, eriti lastele, on väga oluline, et neid
mõistetaks, ja et neid ei jäätaks kõrvale, vaid võetaks kui tavalisi inimesi,
sest nad ju ongi seda.
Diabeet ei ole ainus, mis ebatervislike eluviisidega inimesi ohustab. Inimene
ise on see, kes saab palju ära teha, hoolitsedes oma tervise eest ja tundes
selle vastu huvi. Hoolige oma tervisest!
KASUTATUD
ALLIKAD
Brewer, S. (2009). Toimetulek
diabeediga, põhjalik täiendava ravi kava. Tallinn: Maalehe Raamat.
Kalits, I., Kelk, J. (1982). Suhkruhaigele.
Tallinn: Valgus.
Kelk, E., Ross, P. (2000). Diabeet.
Tallinn.
Täht, E. (2002). Diabeet.
Õppematerjal haige hooldajale. Tallinn.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar